Tõukejõu laagrid jagunevad kolme põhitüüpi sõltuvalt sellest, kuidas nad aksiaalkoormusi taluvad:
Liuguvad (ajakirjalaadsed) tõukelaagrid – tuntud ka kui tõukejõu seibid või tõukerõngad – toetavad koormusi täppislihvitud tasase libiseva pinna kaudu. Seda pinda toetab tavaliselt määrdeõli kile ja sellel on sageli töödeldud sooned määrdeaine jaotamiseks. Need on kompaktsed, löögikindlad ja sobivad hästi raskete koormuste jaoks suhteliselt madalatel kiirustel.
Kuullaagrid koosnevad kuulide rõngast, mis on paigutatud kahe soonega tõukejõu seibi vahele. Nad suudavad taluda mõõdukat aksiaalset koormust suurel kiirusel ja väikese hõõrdumisega; aga neil pole peaaegu üldse radiaalseid koormusi ja need on väga tundlikud nihke suhtes.
Rull-tõukelaagrid, mis hõlmavad silindrilisi, koonus- või sfäärilisi rull-variante, asendavad kuulid rullidega, suurendades kandevõime suurendamiseks kontaktpinda. Näiteks koonusrull-tõukelaagrid suudavad suure võimsusega ülekandesüsteemides taluda märkimisväärseid kombineeritud radiaal- ja aksiaalseid koormusi.
Kas tõukejõu laagrid on aksiaalsed või radiaalsed?
Nagu nimigi ütleb,tõukejõu laagridon aksiaalsed. Need on ette nähtud toetama aksiaalseid koormusi – võlli keskjoonega paralleelselt mõjuvaid jõude – mitte radiaalkoormusi, mis toimivad võlliga risti. See on laagrite valikul oluline erinevus: radiaallaagrid toetavad põikkoormust ja võlli enda raskust, samas kui aksiaalsed tõukejõu laagrid neutraliseerivad tõukejõu, mis muidu põhjustaks võlli piki pikitelge nihkumise.
Tööstuslike laagrirakenduste puhul on aksiaalse ja radiaalse toe eristamine ülioluline. Aksiaalsed tõukejõu laagrid on spetsiaalselt konstrueeritud vastama aksiaalse koormuse ainulaadsetele nõudmistele, tagades, et pöörlevad komponendid säilitavad täpse aksiaalse positsioneerimise ja väldivad soovimatut nihkumist tööpinge all. See spetsiaalne disain on oluline suure töökindlusega keskkondades, kus ebaõige koormuse juhtimine võib põhjustada enneaegset kulumist või katastroofilist riket. Valides igale koormussuunale sobiva laagritüübi, saavad disainerid tagada kogu süsteemi optimaalse jõudluse ja vastupidavuse.
Koormuse suund määrab kontakti geomeetria, mis omakorda määrab, kus materjalil peab olema suurim tugevus, samuti määrdeaine kohaletoimetamise ja säilitamise. Tavalisel tõukuriibil on tasane rõngakujuline kontaktpind, mis on võlliga risti, võimaldades aksiaaljõudude jaotamist kogu rõnga ulatuses; Radiaalne hülsslaager seevastu koosneb silindrilisest avast, mis jaotab külgkoormuse ümber oma ümbermõõdu. Kui kumbki tüüp on allutatud koormusele, mille jaoks see ei ole ette nähtud, kahaneb kontaktpind tõhusalt ja rõhk tõuseb, mis viib lõpuks pinna purunemiseni.
Praktilistes masinates toimivad need kahte tüüpi koormused harva isoleeritult; järelikult ühendavad enamik tööstuslikke laagrirakendusi tõukejõu laagrielemente radiaalse toega. Inseneri ülesanne on tagada, et iga koorem kannaks selle jaoks ette nähtud komponenti – aksiaalne tõukejõud on suunatud tõukejõu pinnale, radiaalkoormused aga tihvtile – takistades sellega ühelgi pinnal kandmast koormust, mille jaoks see pole ette nähtud. Kui tõukejõu laager on sunnitud taluma märkimisväärseid radiaalseid koormusi (või vastupidi), on see koormuse jaotuse vale joondamine sageli enneaegse kulumise algpõhjus.